Tere, Birgit!
Selle autentsusega on nii ja naa. Paljud püüavad oma riided ise teha ja võimalikult oma kodukoha ajaloolistest traditsioonidest lähtudes. Aga kindlasti on ka rühmi, kes kannavad stiliseeritud rõivaid.
Eesti rahvarõivad jagunevad geograafiliselt neljaks peamiseks rühmaks: Lõuna-Eesti
, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared, mille rahvariietes on ühisjooni.

Lisaks erinevad rahvariided vähemal määral ka maakonniti. Täiesti omaette rühma moodustavad setu rahvarõivad, mis sarnanevad enam vene rahvarõivastega.

 Rõivad valmistati enamasti kodukootud villasest või linasest kangast, mida tooniti värviandvate taimedega. 19. sajandil jõudsid Eestisse ka tööstuslikud pigmendid (esimene oli nn potisinine). Rahvariided pole ainult muuseumieksponaadid või laulu- ja tantsupeo rekvisiidid. Nad elavad oma elu ka tänapäeval. Mitmedki moekunstnikud leiavad ideid tänapäevaste riiete ilmestamiseks just meie rahvarõivastest. Meie presidendiproua kostüümidel on sageli elemente rahvarõivamustritest.

Koos Eesti iseseisvuse taastamisega sai alguse ka kõige rahvusliku rõhutamine. Paarkümmend aastat tagasi eelistati hästi värvikaid rahvarõivakomplekte nagu Muhu rahvariided, kus tooni annavad kirkad värvid: naistel kollane ja meestel oranž.
 

Tihti kombineeriti eri regioonide rahvarõivaid ja materjal polnud autentne. Mida aga tänapäevale lähemale, seda enam on inimesed hakanud otsima oma juuri ja väärtustama rahvarõivaste ajaloolist autentsust. Rahvarõivaid on võimalik teha endale ise käsitööringis või vastavatel kursustel näiteks Eesti Rahva Muuseumis. Kui endal aega napib, võib kostüümi tellida spetsialisti käest. Täieliku rahvariidekomplekti valmistamine võtab asjaarmastajal aega kaks või isegi kolm aastat.

Rahvarõivaid kantakse peale laulu- ja tantsupeo nii gümnaasiumi kui ülikooli lõpetamisel, pulmapeol, presidendi vastuvõtul ja mitmesugustel muudel tähtpäevadel. Kihnu saare naised kannavad oma rahvariideid uhkusega iga päev.
Minu laulupeoseelik on Tartumaa triibuga, aga vöö pärineb Räpinast.

Sinu Anna