SÜGIS
Sügisel said kõik saagid salve. Tütarlapsed kogunesid käsitööd tegema, mehed juttu vestma – koos oli lõbusam. Üksteiselt õpiti laule ja töövõtteid, küsiti mõistatusi, mängiti pandilunastamis- ja ringmänge. Noortel meestel oli aeg kosjajuttu teha, endale naine majja tuua.
Selleks ajaks olid välitööd lõppenud (öeldi, et mihklipäevaks, 29. septembriks peab naine olema toas ja naeris koopas), loomad aeti lauta, tähtsamaks said tubased tegevused. Kuna algamas oli uus hooaeg, siis tapeti oinas ning pruuliti koduõlut. Sealt ongi pärit ütlemine, et igal oinal on oma mihklipäev.

Kui sügisel lehed puudel kolletavad ja maha langevad, taimekasv jääb seisma ja saabuvad esimesed öökülmad, on ees pime ja mõtlik aeg, omamoodi paigalseis. See on rahvakalendris hingedeaeg – sügisene periood, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedeajal (neljapäevaõhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde peremees ja perenaine kutsusid hingi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära. Hingedeajal oli keelatud naljatamine, naermine, kisamine, müra tegemine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd. Mõnel pool köeti hingedele ka sauna ja pandi isegi vihad neile sooja vette likku.
Tänapäeval tähistatakse hingedepäeva (2. november) küünalde süütamisega koduakendel ja kalmistul. Seda saadab vaikne ja mõtlik meeleolu. Kirikutes ja kontserdisaalides kõlavad hingedepäeva tähistamiseks kontserdid.